Tutvustame teid raadiosaatjate arengu ajalooga.

Raadiosaatja on klastrisuhtluse terminalseade. Seda ei saa kasutada mitte ainult klastri side terminaliseadmena, vaid ka professionaalse traadita sidevahendina mobiilsides.

Intercomid hõlmavad laia valikut. Siinkohal nimetame ülilühilaine sagedusalas (VHF 30 ~ 300 MHz, UHF 300 ~ 3000 MHz) töötavaid raadiosideseadmeid ühiselt raadiosaatjateks. Tegelikult tuleks asjakohaste riiklike standardite kohaselt seda nimetada ülilühilaine FM traadita telefonideks. Inimesed kutsuvad väikese võimsusega ja väikese suurusega käeshoitavaid mobiiltelefone tavaliselt raadiosaatjaks. Varem nimetasid mõned inimesed neid raadiosaatjateks ja raadiosaatjateks; samas kui suure võimsusega ja suurte mõõtmetega telefonid saab paigaldada autosse (Sõidukid, näiteks laevad) või fikseeritud kasutusega juhtmeta telefone nimetatakse "raadiojaamadeks", nagu sõidukile paigaldatud raadiod (sõidukile paigaldatud raadiod), mereraadiod, paiksed raadiod. raadiod, tugijaamad, kordusraadiod jne.

Raadiosaatja on vanim traadita mobiilsideseade, mida inimesed kasutasid ja mida hakati kasutama juba 1930. aastatel. 1936. aastal töötas Ameerika firma Motorola välja esimese mobiilse raadioside toote – autoraadio vastuvõtja "Patrol Card" AM. Seejärel, 1940. aastal, töötas see USA sõjaväe signaalikorpuse jaoks välja esimese käeshoitava kahesuunalise AM-raadio raadiosaatja, mis kaalus 2,2 kg ja mille side ulatus oli 1,6 km. 1962. aastal tõi Motorola turule esimese käeshoitava juhtmevaba raadiosaatja HT200, mis kaalus vaid 935 g. Selle kuju nimetati "telliskiviks" ja see oli umbes sama suur kui varasem mobiiltelefon.

Pärast peaaegu sajandi pikkust arengut on raadiosaatjate kasutamine muutunud väga tavaliseks, liikudes spetsialiseeritud valdkondadest üldisele tarbimisele ja militaarkasutuselt tsiviilkasutusele. See pole mitte ainult professionaalne traadita side tööriist mobiilsides, vaid ka tarbekaupade omadustega tarbetööriist, mis suudab rahuldada inimeste igapäevaseid vajadusi. Raadiosaatja on punkt-mitmepunktisuhtluse lõppseade, mis võimaldab paljudel inimestel korraga omavahel suhelda, kuid korraga saab rääkida ainult üks inimene. Võrreldes teiste sidemeetoditega on selle sidemeetodi omadused järgmised: kiirsuhtlus, ühele kõnele reageerimine, ökonoomne ja praktiline, madalad kasutuskulud, kõnetasudeta, lihtne kasutada ning sellel on ka grupikõne leviedastus, süsteemikõne, konfidentsiaalne kõne ja muid funktsioone.

Hädaolukordade lahendamisel või väljasaatmisel ja juhtimisel ei saa selle rolli asendada muude suhtlusvahenditega. Enamik traditsioonilisi raadiosaatjaid kasutab simpleks-analoogsidet ja mõned raadiosaatjad kasutavad sagedusjaotusega dupleks-analoogsidet. Klastersides kasutatakse sageli digitaalseid raadiosaatjaid, kuid enamik neist kasutab sagedusjaotusega dupleksit. Raadiosaatjatel ja muudel juhtmeta sidevahenditel (näiteks mobiiltelefonidel) on erinev turupositsioon ja neid on raske üksteist asendada. Raadiosaatjad pole sugugi aegunud toode ja neid kasutatakse pikka aega. Majanduse ja ühiskonna edenedes muretsevad inimesed rohkem enda ohutuse, töö efektiivsuse ja elukvaliteedi pärast ning ka nõudlus raadiosaatjate järele kasvab iga päevaga. Avalikkuse laialdane raadiosaatjate kasutamine on veelgi edendanud raadiosaatjate muutumist suhtlusvahendiks, mida inimesed armastavad ja millele loodavad.